Energiasäästlike hoonete projekteerimine
Energiasäästlikud hooned jagunevad üldjoontes kolmeks: A energiaklassi hooned (kütteenergiatarve kuni 100 kW/m2), madalenergiamajad (kütteenergiatarve keskmiselt 30–50 kW/m2) ja passiivmajad (kütteenergiatarve kuni 15 kW/m2).
Eestis on valdav enamus olemasolevatest hoonetest energeetiliselt ebaefektiivsed ja seda eelkõige nende suure küttetarbevajaduse tõttu. Kui Eesti elamute keskmine soojatarbimine aastas jääb vahemikku 200 – 400 kWh/m², siis analoogse kliimaga arenenud tööstusriikides on see näitaja aga 150 – 230 kWh/m². Keskmise õhupidavusega elamu kõige suuremad energiakaod on õhu lekkimisel läbi piirete (~20%), läbi ventilatsiooni (~35%) ning läbi seina, lae ja põranda (~30%).
Energiasäästlik maja peab olema võimalikult tihe, et soojuskadu oleks võimalikult väike ning energiasäästu seisukohalt tuleb maja käsitleda tervikuna. Seniajani on palju tähelepanu pööratud seinte soojapidavusele, kui aga silmas pidada energiakao allikaid ja nende suhtelist osakaalu, tuleb suurt tähelepanu pöörata nii välispiirete õhu- ja soojuspidavusele, akende soojusjuhtivusele kui ka soojusvahetiga ventilatsioonisüsteemile, kus väljatõmbeõhk juhitakse läbi soojusvaheti mille õhusoojus kandub üle sissetulevale õhule. Arvesse tuleb võtta, et kogu hoone energiatõhusust mõjutab peale kütte- ja konstruktsioonielementide valiku ka arhitektuurne lahendus. Väga sopilise hoone energiatõhusus on väike, arvestada tuleb klaaspindade hulga ja paiknemisega ilmakaarte suhtes. Päikeseenergia kasutamist saab kavandada juba hoone projekteerimisel, seades eluruumide aknad lõunapoolsele küljele ning tarbe- ja küttevee soojendamiseks võimalik kasutada päikesepaneele.